Avastasin just enda kotist ühe lehekese, kuhu ma kirjutasin täna, et notebooki kodus kleepida. Mõtlesin, et sheerin seda hoopis meie hullu blogiga..vajadus..ja ma ei tea miks. Jälle üks imelik asi tuli päevavalgele nüüd, mis mind muudab kõigi silmis veeel veidramaks.
Ma olen vist imelik, sest istun hetkel jälle üksi Viljandi kohvikus. Tegelikult käin ma üsna tihti just üksi kohvikus, ma tean, et see tundub natuke imelik teile, aga see mingi elurituaal mul juba ammu. Joon mingit jõuluhõngulist teed ning söön kooki. Sõin kaks kooki juba ära..toon vist vähemalt ühe juurde..eieie ikka kaks. Siin on mingi uus sidrunikook ja sellel on nii mõnus sametine tekstuur. Ma armastan üksi kohvikus käia. Teistega koos on ka tore, kuid siis on vaja alati milleski rääkida, kuid üksi kohvikus istudes saab keskenduda vaid kookidele. See on nii mõnus tunne, kui sa tead, et keegi ei sega su koogisöömist. Ma räägin kookidest nagu oma iiidolitest. Siin kohvikus on hetkel nii hubane..rahvast on vähe ja mingi aeglane muusika mängib. Tõingi just kaks kooki juurde. Ma olen kohutav õgard. 4 kooki järjest ikka pintslisse pistaks. Teenindaja vaatas mind ka kahtlase pilguga..nagu ma oleks mingi hull koogisõltlane vms. Tulevikus on mul raudselt oma kohvik, siis ma saan seal tunde rahus istuda..kasvõi öösel, kui kliente pole ja kookidega aega veeta. Okei..ma pean minema musakooli nüüd. Vaja esinema minna, kuigi süda on niinii paha, et tahaks surra hetkeks.
No comments:
Post a Comment