"A good dog deserves a good home."

       Minu arvates ei ole olemas vist midagi mõnusamat, kui selline hommik, kus sa ei pea mitte kuhugi kiirustama. Sa teed silmad lahti oma pehmes voodis, tunned, kuidas su tuba lõhnab eile õhtul põletatud lõhnaküünalde pärast ikka veel imeliselt  ning aknast välja vaadates meenutab su aed neid kõige fäänsimaid talve postkaarte.  Seejärel paned sa oma roosad pidurisokid jalga, haarad sooja hommikumantli ning lähed kööki, kus jood issiga kohvi, millesse te kühveldate üksteise võidu kondenspiima... ilmselgelt olen ma oma meeletu magusaarmastuse pärinud just temalt, sest meie jaoks ei ole ükski asi kunagi liiga magus. Et see mu idülliline hommikukirjeldus aga liiga igavaks ja imalaks ei muutuks, siis räägin lõpuks ka sellest, millest ma tegelikult  täna rääkida tahtsin.

 Ma usun, et paljudel on tekkinud küsimus, et kuidas ja miks meil järsku kaks koera on. Ustavad blogilugejad on kindlasti kursis, et eelmisel kevadel liitus meie hullu perkonnaga üks väike ja armas springerspanjeli kutsikas Jete, kuid peaaegu kuu aega on meie Kivide residentsi elanik olnud ka Jete vanaema Jeti (täpsemini Yettie, et miiu ei pahandaks).  Jeti on 7-aastane noorusliku hingega vanaema ning ta elab mõnda aega meie juures. Ometi loodan ma salamisi, et ta ei peagi enam ära minema , sest nad on kahekesi lihtsalt kõige armsamad ja südantlõhestavamad koerapreilid.  Et teid oma lobisemisega aga mitte surmani ära tüütada, siis nautige parem  neid kelmikaid pilte!