Lotta käis teatris ja nägi stiletodel meest, kes oli habemeajamisvahuga koos...

Kuidagi läks nii, et ma käisin pea ühe nädala jooksul viis korda teatris. Jah... viis korda, sa lugesid õigesti. Kusjuures kolmel õhtul käisin ma teatris üksinda. Ja ma avastasin, et üksinda teatris käimine on tegelikult üks vahvamaid asju maailmas. 

Sa paned kodus oma lemmikkleidi selga ja võõpad huuled punaseks või siis hoopis tumelillaks, kui sul emogirli tuju peal on. Kõnnid teatrisse ja ostad kava. Vaatad, kuidas paarikesed garderoobis kudrutavad ja õpetajad karjuvad: "Laaaapsed... minu järel! Kui te teatris  ilusti käitute, siis saate pärast etenduse lõppu mäkdoonaldisse sööma minna!" Vaheajal ostad ühe konjaki kohvi ja enda lõbustamiseks hakkad suvaliste inimestega rääkima. Või siis lähed naistetualetti ja kuuled seal kuidas kaks keskealist sõbranjet omavahel arutavad, miks kõik 20-aastased neiud nii lollid on.
Ühesõnaga, sa märkad asju, mida sa koos oma kallima, sõbranna või emaga koos teatris olles iial tähele ei paneks.

Aga tegelikult ei tahtnud ma teile ainult sellest rääkida, kui tore üksi teatris käia on. Kuna ma õpin ülikoolis lisaks ajakirjandusele ka natuke teatrit, siis mõtlesin, et räägin teile väga põgusalt ka nähtud lavastustest. Ärge kartke.. pikkade teatriarvustustega ma teid täna veel ei piina.


Gatsby / La Dolce Vita

Teater Vanemuine
Gatsby - Grahan Reynoldsi muusikale (Duke Ellingtoni põhjal). Lavastaja ja koreograaf Silas Stubbs.
La Dolce Vita  - Nino Rota muusikale. Lavastaja ja koreograaf, valguskunstnik Giorgio Madia (Itaalia). 

Sa oled lummatud 1920ndate õhkkonnast või moest?  Sa oled lugenud F. Scott Fitzgeraldi "Suur Gatsbyt"? Sa armastad tantsu ja eriti balletti?
Kaks pealtnäha sarnast, kui samas täiesti eriilmelist lühiballetti moodustavad järgemööda mõnusa terviku. "Gatsby" on romantiline ja natuke isegi naiivne nagu esimene armastus, aga "La Dolce Vita" on kirglik, jõuline ja erootiline.
Lavakujundus oli mõlemal lühiballetil üpris minimalistlik, mis iseenesest ei iseloomusta küll seda glamuurset ajajärku, kuid samas tõi see esile tantsijate ilu ja graatsilisuse.
Kui lavatuse lõppedes eesriie ette tõmmati olin mina täis enneolematut kirge. Suutsin end kuidagi õnneks taltsutada ja ei suudelnud enda kõrval olevat tundmatut noormeest... Samas oleks ju võinud, sest elus tuleb pulli teha.

Minge kindlasti vaatama. Laupäevasele etendusele on vist veel mõned piletid. Hea nipp on ka natuke enne algust kohale minna ja vaadata, kas on vabu kohti. Siis saavad tudengid pileteid veel eriti soodsalt.

Fotod Juri Seredenko ja Gabriela Liivamägi

Tappa laulurästast

Sadamateater

Urmas Lennuki fragementaarium. Autor Harper Lee. Romaani Tõlkija Valda Raud. Lavastaja Urmas Lennuk. 

Foto: Gabriela Liivamägi

Vanemuise näitlejad on seda tükki Sadamateatris tegelikult mänginud juba üle kolme aasta, aga mina jõudsin seda mingil põhjusel alles nüüd vaatama.
Ma võin kihla vedada, et enamus teist on seda raamatut kooliajal lugenud. Funny fact... isegi "Pretty little liarsi" tsikid lugesid seda Ezraga kirjandustunnis.

Igatahes... see on lugu ühest perekonnast 1930-ndate aastate Ameerika väikelinnas, Pereisast advokaat Atticus Finch kaitseb üht mustanahalist meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises (tegelikult on mees süüst puhas). Linnaelanikud on aga eelarvamustega ning on veendunud, et üks mustanahaline mees peab ju olema vägistaja.
Irooniline, kuidas saja aastaga pole maailmas ikka midagi muutunud. See sama rassismiprobleem ja tobedatel eelarvamustel põhinev hirm on nüüd ju jõudnud  lõpuks ka meieni. Aga sellest ma täna rääkida ei taha ja ei viitsi.
Lavastus ise oli minu arvates hästi südamlik ja armas. "Tappa laulurästast" on nagu täiskasvanute variant "Bullerby lastest" - on lavastaja Urmas Lennuk ise tabavalt öelnud.

Foto: Gabriela Liivamägi

Üritus

Teater Vanemuine

Autor ja lasvataja Uku Uusberg (Eesti Draamateater)

Foto: Tõnis Järs

"Üritus" tekitas minus väga vastakaid tundeid. Kohati oli see lavastus suurepärane - vaimukad dialoogid ja head näitlejad. Ott Sepp, Aivar Tommingas ja Külliki Saldre tegid näiteks väga head rollid. 

 Mõned stseenid olid aga nii kohmakad ja venivad, et ma tahtsin oma pea piinlikusest käekotti peita. 

Kõige enam häiris mind "Ürituse" pikkus. See kestis 3 tundi ja seda oli ilmselgelt liiga palju. Lugu hakkas venima ja pinget ei suudetud päris lõpuni hoida. 

Soovitage seda lavastust näiteks oma vanematele. Noorem publik ei ole ilmselt selle lavatuse päris õige sihtgrupp. 

Põletatud väljade hurmaa

Kompanii Nii

Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Renate Keerd

Renate Keerd on vabakutseline koreograaf ja lavastaja, kes on oma lavastusi esitanud paljudel teatri- ja tantsufestivalidel Euroopas, Skandinaavias ja Aasias. 

"Põletatud väljade hurmaas" oli laval Renate loodud trupp Kompanii Nii. 

Lavastus sobib vaatamiseks... ei pigem nautimiseks kõigile neile, kes armastavad riskeerida ja ei pea lugu vaid traditsioonilisest draamateosest. Sest "Põletatud väljade hurmaa" kisub su oma mugavustsoonist lätaki välja, tekitab sinus wtf? emotsioone ning raputab su oma absurdsete, kuid geniaalsete ideedega pealaest jalatallani läbi.

Mulle igatahes väga-väga  meeldis. 

Tanknaine // Laevatüdruk

Teater Must Kast

Autor Piret SG. Lavastaja Jaanika Tammaru. 

Must Kast on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 10. lennu vilistlaste vahvale alusele rajatud teater, mis alustas tegevust möödunud kevadel. Tartus tegutsevad nad Genialistide Klubis. 

Mina sattusin Tanknaist // Laevatüdrukut vaatama väga juhuslikult. Nädal või kaks tagasi nägin ma, kuidas üks kutt pani Vallikraavi tänaval selle lavastuse reklaamplakateid üles. Järgmisel päeval sealt mööda joostes jõudsin ma lugeda selle plakati esimesi ridu... Tanknaine // Lauatüdruk. Mõtlesin siis endamisi, et kes see kuradi Lauatüdruk veel on? Ülejärgmisel päeval sain aga aru, et kirjas oli hoopis Laevatüdruk. Ja nii ma iga päev kooli tormates sealt plakatilt seda teksti ühe sõna kaupa lugesin. Lõpuks otsustasin, et lähen vaatan selle Lauatüdruku lavastuse siis ära. Ja mul on väga hea meel, et ma seda tegin. Tegu oli väga hea monotükiga. 

Laval oli järjestikku justkui kaks täiesti erinevat lavastust. Üks näitleja, aga kaks rolli. Karjääripiff ja diip kunstiinimene. Tegelikult sobisid need kaks karakterit ühte lavastusse aga imehästi, sest neid ühendas miski. Mis see miski on, minge vaadake ise järele. 

Tanknaist mängitakse veel eraldi ka inglise keeles. Mul on plaanis seda esmaspäeval vaatama minna,  Kes kampa lööb?

Mida te viimati teatris vaatamas käisite? Soovitage mulle häid lavastusi :)