Hello, it's me... mõtlesin, et tulen ja pajatan teile veidi oma viimase aja tegemisest. Olen nimelt taaskord kuidagi trennilainele jõudnud... otsustasin nimelt kaks nädalat tagasi oma armsa sõbrannaga, et aitab vabandustest stiilis "mul ei ole aega trenni teha, sest mul on nii väsitavad tööpäevad". Kraapisime oma raha tahtejõu kokku ja oleme nüüd uhked spordiklubiliikmed. Selle asemel, et pärast tööpäeva koju teki alla krõpsu nosima minna, higistame nüüd hoopis treeningsaalis. Okei, kellele ma valetan, vahel nosin ikka krõpsu ka.
Sport ja trenni tegemine on mulle tegelikult alati südamelähedased olnud. Kooli ajal olin ma aktiivne kergejõustiku piff (pikamaajooks on minu lemmikala) ning kahmasin endale igasugustelt võistlustelt head ja paremat kokku. Kuidas sa saadki trenni tegemist ja spordivõistlusi mitte armastada kui võidu korral on sul võimalus medal kaelas poodiumil naeratada? Olgu, kui nüüd aus olla, siis medal või karikas minus erilisi emotsioone ei tekitanud. Põhiline oli siiski see, kui uue võidetud tossupaariga kaasnes hunnik karastusjooke või karbitäis nätsu.
Gümnaasiumi lõpus ja ülikoolis minu sisemine trennihunt aga hääbus... proovisin küll vahelduva eduga jooksmas käia, kursaõdedega bodypumpis kangi tõsta ja kodus blogilatest ja Kayla kava teha, aga märkamatult sai minu ainsaks treeninguks Werneri koogitaldriku tagant loengusse jooksmine. Ühesõnaga mitte midagi järjepidevat.
Kuna kehakaaluga ei ole mul kunagi probleeme olnud (olen 159 cm pikk ja kaalun juba rohkem kui viis aastat vahemikus 47-49 kg), siis sai laiskus minust lihtsalt võitu. Minu õnnistuseks on ka see, et minu ainevahetus on VÄGA kiire ja vanemad on pärandanud mulle head geenid.
Viimase aasta jooksul tundsin ma aga, kuidas mul on võhma palju vähemaks jäänud. Kui sattusin jooksma, siis tundsin kuuenda kilomeetri juures juba suurt väsimust (vanasti ei olnud mul probleemiks joosta üsna tempokalt 10 kilomeetrit) ja no kuidagi lödi tunne oli peal. Seksikat kuuspakki ei ole mul väga kunagi olnud, sest ma söön palju suhkrut ja jahu. Ma nimelt ei ole võimeline magusast loobuma.. loobumine tähendab minu mõistes seda, et ma ei tohi päevas süüa mõnd koogitükki, šokolaaditahvlit või paari kreemisaiakest. Ma olen lihtsalt hull magusasõltlane.
Kuna ma ei taha olla nõrk ja laisk ning soovin, et ma saaksin süümepiinadeta kooke edasi mugida, siis läksingi ma jälle trenni...ehk liitusin Myfitnessi spordiklubiga. Ma proovin käia trennis vähemalt kolm korda nädalas. Praegu olen käinud neli. Kahel korral võtan osa mõnest rühmatreeningust... Body Attack on minu suur lemmik. Ja ühel või kahel korral nädalas jooksen lindi peal 8-10 km ja teen oma harjutusi. Mul oleks vaja eratreenerit või kedagi, kes teeks mulle mingi hea jõusaalikava. See on mu järgmine eesmärk siis.
Ühesõnaga, eks ole näha, kaua ma niimoodi trennis suudan käia. Hetkel mul tahtejõudu igatahes on. Loodan, et varsti suudan ma oma 10 km jälle ilma suurema pingutuseta joosta. Ja no kahanev rasvapolster, mida teiste arvates mul küll ei ole, on ka juba paras võit! Ja mis kõige olulisem, trenni tegemine vähendab hullult väsimust ja teeb mu palju rõõmsamaks.
Milline suhe teil trenniga on? Kas teete parema meelega kodus või spordiklubis trenni? Ja soovitage mulle lahedaid rühmatreeninguid (tantsulised ei ole minu teema).
No comments:
Post a Comment