Minuga juhtub alati midagi...

Kell oli üks öösel – ma lebasin kõhuli voodis, vandusin endamisi ja üritasin oma käsi seljale väänata. Ma olin üksinda kodus ja nagu sellistes olukordades ikka, otsustas elu mind proovile panna. Sel õhtul ööl oli otsustanud mu kleidilukk kinni kiiluda. Ja me ei räägi siin väiksest lukurikkest. Ma olin juba viimased tund aega üritanud seda toore jõuga lahti murda. Lõpuks andsin ma alla ja jäin kleit seljas vihast magama.

Umbes tund hiljem ärkasin ma üles ja tulin geniaalsele ideele. Haarasin öökapilt kreemituubi ja pigistasin seda pimesi lukule. Lukk liikus paar sentimeetrit, kuid seda oli endiselt liiga vähe. Kleit oli jäigast materjalist ja pikkade varrukatega ning sellepärast oli selle seljast saamiseks vaja terve lukk lahti saada. 

Lõpuks andsin ma alla ja võtsin kasutusele käärid. Lõikasin lukku kurvalt puruks, võtsin kleidi seljast ja läksin magama. 

Taoliseid halenaljakaid intsidente juhtub minu elus peaaegu iga päev. Üks päev panen ma juuksed kogemata kalasupi sisse, teine päev ajan ma aga kohvitassi oma töölauale või kleidile ümber. Sellest, kuidas ma igast jumala bussist maha jään, vannituppa mitmeks tunniks kinni jään, akna kaudu koju pean ronima, pangakaardi kolm korda nädalas toidupoodi unustan või kõndides oma jalgade otsa komistan, ma isegi rääkima ei hakka. Kuna ma tean, et minuga sellised asjad juhtuvad, siis kannan ma käekotis üsna tihti näiteks varukleiti ja sukki kaasas. Teised juba tööl ka naeravad, kuidas minuga alati midagi juhtub. 

Transpordivahenditega on mul kohe eriti soojad suhted. Eelmisel neljapäev pidin ma trammiga Linnahalli juurde sõitma. Passisin täiega peale, et ma õige trammi peale läheksin. Pärast seda, kui ma olin kaks peatust sõitnud, sain ma aga aru, et ma olen ikka vale trammi peal. Kohtumisele jõudsin ma õigeks ajaks vaid tänu oma kiiretele jalgadele. Kui mõistust ei ole antud, siis vist tulebki vere maitse suus joosta 10 sentimeetriste kontsadega.

Kui ma suvel Tartust Miiu lõpetamisele pidin sõitma, siis jäin ma bussist maha lihtsalt sellepärast, et ma ei vaadanud, mis peatusest buss läheb ja seisin valel pool bussijaama. Paar aastat tagasi sõitsin ma kogemata Tallinna bussijaama asemel jällegi Kopli liinide juurde. See on juba kõrgem tase, ma tean.

Ühesõnaga, ma olen tõeline n00b. Võib-olla on aeg lihtsalt sellega leppida, et minuga juhtub alati midagi...